Filmikogemus: „Menüü“ (The Menu, 2022)
2022. aasta novembris jõudis avalikkuse ette psühholoogiline triller „Menüü“ („The Menu“).
Seesuguse mitmekihilise filmi lõppedes võib õigustatult tekkida küsimus: mis selles filmis siis tegelikult juhtus?
Seda hakkamegi nüüd mõningal määral lahti arutama. Aga enne filmikogemuse jagamist paar olulist märkust.
Kas “Menüü” on põnev vaatamine?
Kui sa ei ole nõrganärviline, siis ikka. „Menüü“ puhul on tegemist põneva vaatamisega, mis heale filmile omaselt avab ka teisel ja kolmandal vaatamise korral uusi kihte ja detaile.
Peale selle võib kokandusmaailmas tegutsevatel inimestel „Menüüd“ vaadates kindlasti palju äratundmisi tekkida. Kui oled üks neist inimestest, siis võib-olla on see film isegi selles osas õpetlik, et paneb mõtlema kõrgema eesmärgi peale: miks sa üldse toidumaailma ja toiduvalmistamisega tegeled?
NB! Spoilerid!
Kui sa ei ole seda filmi veel näinud ja tahad endale jätta avastamisrõõmu, siis tea, et järgnev mõtterännak sisaldab palju spoilereid – põnevuse ja rõõmu rikkujaid -, seega püsi edasi lugemisel ettevaatlik. Järgnev kirjutis on meiepoolne vaade filmi psühholoogiasse ning üks paljudest võimalustest, kuidas seda filmi tõlgendada.
Hoiatus!
Filmi „Menüü“ puhul on tegemist psühholoogilise trilleriga, mida me ei soovita vaadata nõrganärvilistel ega noorematel kui 14-aastastel. Filmis esineb vägivalda, verd ja tapmist. Tegemist ei ole õudukaga, küll aga närve proovile paneva põnevusfilmiga.
Film algab rahuliku kogunemisega sadamas, kus seltskonda ootab laev Hawthorne’i, saarele, millel tegutseb juba aastaid kuulsa koka Julian Slowiku erarestoran. Kogu tootmine ja tooraine kasvatamine resotrani tarbeks käib saarel. Abikokad ja muud abilised elavad kõik püsivalt saarel hierarhilise, karmi sõjaväekorra järgi.
Restorani puhul on tegemist väga privaatse ja kättesaamatu elamusega – ja kui sul ka õnnestub Hawthorne’i restorani einestama pääseda, siis selle maksumus ühe inimese kohta on 1250$.
Filmi põhiolemuse võtavad kokku Julian Slowiku sõnad külalistele: „Te esindate minu elu ja kunsti varemeid.“ („You represent the ruin of my art and my life“).
Kuidas rahuldada inimesi, keda ei ole võimalik rahuldada?
Nimelt on Slowik ja tema meeskond aastate jooksul lugematuid kliente teenindades kogunud enda sisse kibestumust ja vaenu. Sisimas on Slowik ammu kaotanud oma algse rõõmu, armastuse ja entusiasmi toidu ja kokkamise vastu, sest püüab saavutada võimatut – rahuldada inimesi, keda ei ole võimalik kunagi rahuldada.
Kogu klientuur, kes Slowiku restorani aastate jooksul on külastanud, on oma olemuselt osa eliidist. Suuremalt osalt ei ole kliendid toidust ega restoranist üldse huvitatud, vaid edendavad toidukohta külastades oma isiklikke eesmärke.
Selle tulemusel on fine-dining restoranist kogu toiduvalmistamise rõõm välja imetud ning järele on jäänud vaid väline perfektsus ning näiline intellektuaalne sügavus.
Kas sa tahad minu elu?
Pinge, mille all Slowik ja tema kokad igapäevaselt töötavad, on muutnud kokad emotsionaalselt tundetuks ja kalgiks.
Isegi kui restoranis on hea päev ning kõiki kliente suudetakse rahuldada, esineb kokkade elus ikkagi segadust – seda puuduliku era- ja sotsiaalelu näol.
Slowik küsib ühelt oma kokalt väga teatraalselt: “Kas sa tõesti tahad minu elu? Mitte minu positsiooni, vaid minu elu?”
Universaalset perfektsust ei esine
Perfektsust ei esine tegelikult mitte ühestki tööstuses. Igas loomingulises tööstusharus, nii filmi-, maali-, moe- kui ka kokakunstis, proovivad maailma tipud saavutada perfektsust. Kuid mingis mõttes on see poolik tee, kui sa ei näe suurt pilti.
Endalt võiks küsida: miks ma seda teen? Mis on üldse minu kõrgem eesmärk või missioon siin elus?
Nagu Slowik filmis mainis – artist, kes on kaotanud oma kõrgema eesmärgi, on haletsusväärne.
Andjad vs Võtjad
Slowiku nägemuses jagunevad inimesed kahte kategooriasse: andjad ja võtjad.
Võtja on inimtüüp, kes teeb asju peamiselt selleks, et edendada isiklikke eesmärke ja karjääri – suuresti midagi andjale vastu andmata.
Kõik saatuslikule õhtusöögile kutsutud külalised on Slowiku nägemuses võtjad.
Vaatame lähemalt, kes on kutsutud külalised ning mis on nende isekas „kuritegu“ Slowiku silmis.
Saarele kutsutud külalised
Toidukriitik Lilian ja kirjastaja Ted
Esimene paar on Lilian ja Ted. Lilian on kuulus toidukriitik, kes on väljas söömisest ära kaotanud kogu naudingu. Ikka selleks, et edendada oma kriitikukarjääri. Tema jaoks on restoranis söömise eesmärgiks leida uusi tõusvaid tähtkokkasid või uusi sõnu kirjeldamaks kogetud maitseid, mida oma lugejatega jagada.
Sarnast mustrit võib näha igas sektoris, kus kriitikud toimetavad. Tihti juhtub, et kriitikuna tegutsedes ei naudita enam ammu kunsti ennast, vaid sellest on saanud rutiinne ja elutu töö, mille tegelik eesmärk ei ole enam leida kaasinimestele kasulikke lahendusi või vaadata kellegi töö tõelist sisu ja hingeelu, vaid pigem luua analüütiline arvustus jäikade maitsekuse parameetrite alusel vaid selleks, et edendada oma karjääri ja rahuldada lugejaid.
Karjääri edendamiseks ollakse valmis kirjutama hävitavaid arvustusi mitmetele ausatele ja siirastele kunstnikele.
Filmis oli Lilian ka muideks see, kes aastaid tagasi Slowiku avastas ja tema kuulsusele aluse pani.
Filmitäht ja assistent
Järgmine paar on kuulus filmitäht ning tema assistent. Näitleja tähelend on juba möödane ning selleks, et leida uusi kunstilisi väljundeid ja rahaallikaid, on filmitähel ja tema assistendil loomisel uus toidukriitikal põhinev tele-show.
Filmitäht peab ennast suureks toiduarmastajaks, kuid tegelikkuses ei tea ta toidust suurt midagi. Slowiku restorani külastab ta niisamuti omakasupüüdlikust huvist, et edendada oma tulevast kriitikasaadet.
Miljardär ja tema abikaasa
Kolmas paar on miljardär ja tema abikaasa. Miljardäri puhul paneb Slowik süüks seda, et rikkurit üldse ei huvita, mida ta sööb. Olles külastanud Slowiku restorani koguni üksteist korda, ei oska ta nimetada mitte ühtegi toitu, mida ta varasemalt seal söönud on.
Miljardär võtab seda iseenesestmõistetavana, et eliiti kuuludes sööb ta vaid parimates restoranides, ilma et ta Slowiku toidust tegelikult väga huvitukski.
Ingelinvestor Doug Varick
Doug Varick on Slowiku ingelinvestor, kes omab kogu saart ning restorani. Ta sekkub pidevalt Slowiku kunsti, tahab teha tooraine osas odavamaid asendusi ning utsitab Slowikut tegema kompromisse, et suurendada kasumeid.
Doug Varick tahab, et restoran oleks veel üks kasumlik äri, mille najal varandust kokku ajada. Kunsti äriks tegemine ärritab Slowikut.
Finantsvennad
Need on finantssektoris töötavad sõbrad, kes oma tööd tehes süüdimatult kühveldavad raha enda taskutesse, rikkudes sealhulgas ka kõvasti seadusi. Selle asemel, et toetada tõelise väärtuse loojaid nagu näiteks Slowikut ja tema meeskonda, on finantsvendade “süüteoks” nende ahnus. Fintantsvennad on ka Doug Varicku äripartnerid.
Superfänn Tyler ja tema eskort Margot.
Superfänn Tyler, kes on Slowiku tegemisi aastate jooksul üksipulgi jälginud, on oma kiindumuse ja fanaatilise huviga võtnud Slowiku kokakunstist ära kogu müsteeriumi ja avastamisrõõmu.
Lisaks on ta ainuke külaline, kes juba enne saarele minemist teab, et see õhtu saab olema saatuslik. Kuid sellest hoolimata läheb ta õhtusöögile, hoolimata isegi oma eskordi Margoti elu ohtu seadmisest.
Kõik külalised, (v.a. ootamatu viimase hetke vahetus ja Tyleri eskort Margot), on Slowiku ja tema meeskonna poolt üksikasjalikult välja valitud ning külalised on samuti osa tema õhtusest menüüst.
Slowiku „menüü“
Kuna Slowik enam ei naudi seda, mida ta teeb, tundub ta olevat otsustanud väljuda koos oma meeskonnaga ühe viimase etteastega.
Tema viimast etteastet segab Margot, kes ei sobitu tema plaanidega. Lisaks sellele tunneb Slowik temas ära midagi tuttavlikku. Slowik on harjunud sellega, et teda kasutatakse pidevalt ära. Hetkel, kui ta näeb kedagi, kes ei ole võtja, vaid on hoopis andja, muutub ta kahtlustavaks.
Margot kasutab ära oma eskordiks olemisel õpitud emotsionaalset intelligentsust ning tänu sellele on ta ainuke, kellel õnnestub saarelt põgenema pääseda.
Margot tõi peakokk Slowiku näole naeratuse
Margotil õnnestub saarelt pääseda, kuna tal on piisavalt empaatiat, et mõista Slowiku käitumise tagamaid. Slowik ei ole kogu aeg olnud niivõrd psühhopaatse olekuga. Saarel ringi kolades avastab Margot, et Slowik on noorena olnud õnnelik ja rahulolev kokk – ja seda just tavainimestele lihtsaid koduseid burgereid küpsetades. Sellest teadmisest saab võti Margoti pääsemisele.
Metafooriline vaade filmile: ego aspektid
Üks võimalus on vaadata kogu filmi nii, et filmi iga tegelaskuju justkui iseloomustab ühte erinevat ego aspekti. Ent selle ego aspekti võiks ümber pöörata, andes sellele iseloomuomadusele positiivsema ja konstruktiivsema suuna.
- Näiteks kriitik võib olla ka iga inimese sisemine kriitik, mis võib olla suunatud nii liigsesse enesekriitikasse, kui ka teiste inimeste ja välismaailma kritiseerimisse.
Selle karakteri positiivne väljendus võib olla näiteks konstruktiivse tagasiside andja. See on see hääl su peas, kes tunneb häbi, kui midagi on tõesti häbiväärset ning kes säilitab tagasihoidliku ning alandliku hoiaku oma töö ja loomingu osas. - Teise näitena võime rääkida tugevate ärihuvidega inimestest, keda filmis kehastasid finantsvennad ja ingelinvestor. Edukuse poole püüdlemises ning edu saavutamises ei ole midagi halba, kuid sellel teekonnal võib sattuda tumedale teele: ahnus, omakasupüüdlikkus ning lausa teistest teerulliga üle sõitmine võivad muutuda inimese arengul saatuslikuks.
Samas on sellel karakteril ka positiivne väljendus, näiteks teadlik investor, kes toetab üllaid ja moraalseid ettevõtmisi, kelle kasumiootused on mõistlikud ning kes arvestab investeeringute juures kõigi osapooltega.
Üks karakter, kes ei ole egoist ning kellel õnnestub ka tänu sellele pääseda, on Margot.
Kas tasub filmi vaadata?
Kui sa ei ole nõrganärviline, siis ikka. „Menüü“ puhul on tegemist põneva vaatamisega, mis heale filmile omaselt avab ka teisel ja kolmandal vaatamise korral uusi kihte ja detaile.